Ülestõusmispühade läkitus

KRISTUSE ÜLESTÕUSMISE PÜHA LÄKITUS

Ristiusk, nii nagu Piibel ütleb on päästmisusk: „Ustav on see sõna ja kõigiti vastuvõetav, et Jeesus Kristus on tulnud maailma päästma patuseid…“ 1Tm 1:15

Kõik see, mis saavutati Jeesuse surma läbi ristil, pärineb Jumala enda südamest. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jh 3:16

Veel ütleb Piibel, et: „Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täiusel Kristuses elada ja lepitada tema läbi enesega kõik, niihästi maapealsed kui taevalised, tehes rahu tema ristivere läbi.“ Kl 1:19-20

Patt on põhjustanud ja põhjustab võõrdumist Jumalast läbi aegade, aga rist, Kristuse ristilöömine on toonud lepituse.

Juba Vanast Testamendist loeme, et usk on algusest peale olnud ohvriusk. Sellest ajast saati, kui Aabel tõi oma karjast lamba ja „Jehoova vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale“, tõid Jehoova kummardajad talle ohvriandisid. Samuti igal aastal lepituspäeval kästi Aaronil panna oma käed patuoina pea peale, tehes niiviisi enda ja oma rahva temaga üheks: siis pidi ta pihtima rahva patte, kandes need sümboolselt üle patuoinale, sikule, kes lasti lahti vabasse loodusse, (ning „sikk lastagu kõrves lahti“). Siit on selge, et „kanda“ kellegi teise pattu tähendab muutuda selleks teiseks, kanda tema pattu tema asemel. Vaatamata sellele ajutisele abinõule, „on võimatu, et härgade ja sikkude veri võis patud ära võtta“. Kuid  kõik juudid teadsid, et „liha hing on veres“ ja et „ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas“.

Vanas Testamendis kirjeldatavad ohverdused muudavad nüüd Kristuse ohverdamise nähtavaks sümboliks, mida prohvetid ja psalmistid ette on kuulutanud. Eriti tuleb see esile Jesaja kuulutuses, kus ta ütleb: põlatud „valude mees“, keda viiakse nagu lammast tapale ja kes kannab paljude patte.

Kui Jeesus tuli, siis ta mõistis, et Pühakiri räägib temast, kes peab neid ootusi täitma.

Nelja evangeeliumi kirjutajad pühendavad palju rohkem ruumi Kristuse viimasele nädalale ja surmale, kui kogu tema ülejäänud elule ja tegevusele.

Me ei pruugi koheselt mõista ja tunnistada risti vajalikkust ja tähtsust, kuid kui on üldse olemas keegi, kes suudab meid veenda ja õpetada, siis on see Siimon Peetrus, kes veenab oma kuulajaid elama kristlase elu, taluma seejuures kannatusi, et siis nendega pöörduda risti poole uue lootusrikka tuleviku saamiseks.

Teenimata kannatused on iga kristlase elu lahutamatu osa, ütleb Peetrus, „sest Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju.“ Kui teda haavati, siis ta ei tasunud kätte. Risti väljakutse on täna sama ebamugav, kui ta oli esimesel sajandil, ning on sama tähtis praegu, nagu ta on alati olnud. Rist kohustab meid armastama oma vaenlasi jättes seejuures tulemuse Jumala otsustada.

Kuid kas ei ole nii, et me vajame rohkemat, kui ainult hea eeskuju – me vajame Päästjat! Päästjat, kes on võimeline meid puhastama pattudest, andma rahu meie südamesse, lepitama meid Jumalaga.

Hetkel kui Jeesus astus avalikku teenistusse, tervitas Ristija Johannes teda sõnadega: „Ennäe, Jumala Tall, kes võtab ära maailma patud!“ Ka kõik Uue Testamendi autorid mõistavad, et Jeesuse surm on see viimne ohver, milles kõik Vana Testamendi ohverdused täidetakse. Vanadeks ohvriteks olid härjad ja sikud: Kristus aga ohverdas iseenda. Vanad ohvrid kordusid lõputult: kuid Kristus suri üks kord kõigi eest. Ta oli „ohverdatud üks kord kandma paljude pattu“. Jumala Poeg samastas end inimeste pattudega. Meie säästmiseks tegi Jumal patuks selle, kel polnud vähimatki pattu, nii et temas võiksime me saada Jumala õigluseks.